Desmond Morris kirjutab raamatus "Dogwatching",et koerad "on sotsiaalsed olevused ja nad on ka äärmiselt avastamishimulised.Kui nad on ilma jäetud kaaslastest-olgu koertest või inimestest-või kui neid hoitakse piiratud või üksluises keskkonnas,siis nad kannatavad.Kõige raskem vaimne karistus on üksiolemine väga kitsalt piiratud alal,kus midagi ei muutu".
See ,mis meile tundub üksildusena,võib koerale tunduda hülgamisena.Igaüks on näinud iseloomuliku mureliku ilmega koera,kes otsib oma peremeest.On selge,et tunded,mida ta sel hetkel kogeb,on jõulised,need sarnanevad lapse tunnetele,kes on lahutatud oma vanematest.Ülevoolavad,tihti peaaegu hüsteerilised tervitused koeralt,kelle me oleme maha jätnud ainult mõni hetk tagasi,viitavad sellele,et koeral on inimesest kas erinev ajataju(mis ilmselt on nii) või ta arvas,et on hüljatud.Ükskõik kui palju kordi koer on näinud,et peremees tuleb tagasi,tervitab ta teda ikka justkui öeldes "arvasin,et ei näe sind enam kunagi".
Kui üksikut koera viiakse regulaarselt jalutuskäikudele ja ta saab kohtuda teiste koertega ning nende seltsis iga päev veidi aega veeta,siis ei tüdine ta nii kergesti.Kui ta elab ilma teiste loomadeta,siis on tõenäoline,et tal võib igav hakata.Ideaalne oleks kui koerad elaksid perekonnas koos teiste koerte või teiste loomadega.
Üksildus,mida koer tunneb,kui armastatud kaaslane-olgu siis inimene,koer või kass-on surnud,on täiesti analoogiline sellega,mida tunneme meie sarnases olukorras.Seda iseenesest loomulikku seisundit on väga raske millegagi leevendada(ja kas seda peabki tegema).Leinamisel on ju pealegi omad kasulikud aspektid ja vast pole meil õigustki olla kohtumõistjaiks selle üle,millise kestvusega üks korralik lein olema peab,olgu siis koertel või inimestel.
(allikas:Jeffrey Masson`i raamat"Koerad ei valeta")
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar