ARMASTUS-KOERTE VALDAV TUNNE

 Freud on täheldanud,et "koerad armastavad oma sõpru ja hammustavad vaenlasi,selles erinevad nad täielikult inimestest,kes pole võimelised siiralt armastama ja kelle suhetes valitseb alati armastuse ja vihkamise segadik".Teisisõnu,koertes pole vastuoksusi,inimesed seevastu oleks justkui neetud.Me armastame ja vihkame sageli üht ja sama isikut,ühe ja sama päeva jooksul,võib-olla isegi üheaegselt.Koerte puhul on see mõeldamatu.Olgu siis sellepärast-nagu mõnigi usub-,et nad on algelisemad olendid,või hoopis sellepärast-nagu mina usun-,et nende tunnetes on vähem segadust.Kui koer sind juba kord armastab,armastab ta sind alati,mida sa ka ei teeks,mis ka ei juhtuks,kui palju aega ka ei mööduks.On hämmastav,kui hästi mäletavad koerad inimesi,keda nad on tundnud.Võib-olla sellepärast,et nad seostavad inimest kunagi kogetud armastusega ja selle armastuse meenumine valmistab neile rõõmu.
 Koerte juures on lausa imeline see kui vahetult ja jõuliselt nad väljendavad oma tundeid.Iga kord kui öelda koerale,et lähme välja jalutama,on seda võimalik nautida.Algab hoogne pidutants,mis lõpeb kiirendusjooksuga mööda tuba.Vaevalt oskab mõni teine olend väljendada oma rõõmu nii elavalt kui koer.Teisalt kui pead koerale ütlema,et ta ei saa sinuga kaasa tulla,on ta nii löödud,et seda on raske taluda.Võib-olla ei tohikski koerale "ei" öelda,sest selle sõna mõju on liiga laastav.Mitte et koerad ei teaks selle tähendust,kuid miskipärast langevad nad oma armastatud sõbra suust seda sõna kuuldes nii sügavasse nukrusesse,et sellest ülesaamine näib kogunisti ebatõenäoline.Muidugi mõne minuti pärast on nad selle unustanud-ja see on veel üks asi mida koerte juures armastada.Nad elavad emotsiooni kogu selle võimsuses läbi,aga niipea,kui see on möödas,on sellega kõik ja nad on valmis järgmiseks kogemuseks.Näib,et koerad ei raiska aega mineviku pärast tusatsedes või ängistuses kardetavat tulevikku oodates.Nad on olevikus.
Kodustatud hunt oli esimene olend,kellega inimesel kujunesid vastastikused ja tugevad lähedased suhted.Näib,et ainult koer on suuteline lugema meie mõtteid ja "reageerima meie ilme või meeleolu vähimalegi muutusele".
 Voltaire teadis,et koertel on tunded ja et kummutada Descartes`i väidet,nagu poleks koerad muud kui üksnes masinad,kes pole võimelised kannatama,tõi ta näiteks peremehe kaotanud koera.Ta vastas Descartes`ile oma "Filosoofilises sõnaraamatus":
"Mõistke kohut koera üle,kes on kaotanud peremehe,kes on kaeblikult nuttes otsinud teda igalt jalgrajalt,kes tuleb erutatult ja rahutult koju,kes jookseb trepist üles-alla,kes käib läbi kõik toad,kes leiab oma peremehe lõpuks tema kabinetist ja näitab oma vaimustust rõõmsa klähvimise,hüplemise ja hellitustega.Barbarid allutavad jõuga sellesama koera,kes on sõpruses nii määratult inimesest üle.Nad naelutavad ta lauale ja lõikavad ta elusalt lahti,et näidata sulle mesenteeriumi veresooni.Sa leiad tema seest kõik need samad meeleelundid,mis on olemas ka sinul.Vasta mulle,mehhaanik,kas loodus on selle looma sisse seadnud tunnete allikad selleks,et ta ei tunneks mitte midagi?Kas tal on närvid selleks,et olla tuim?
Pole avastatud ühtegi teist liiki ,mis eelistab pidevalt inimeste seltskonda oma liigikaaslastele-ainus erand on koer.Me oleme kodustanud palju loomi aga koer on ainus,kes on kodustanud meid.Koer valib meid välja mitte sellepärast,et ta ei tea kes me oleme,mitte sellepärast,et koer peab meid kõige loodu tipuks vaid üksnes sellepärast,et koerad armastavad meid.See on imetlusväärne tõsiasi,ja nii mõistetamatu,et peaegu mitte keegi ei suuda seda omaks võtta.Koerad armastavad meid mitte üksnes sellepärast,et me neid toidame,neid jalutama viime ,neid peseme ja kammime ja kaitseme,vaid sellegi pärast,et me oleme naljakad.Jalustrabav,kas pole!Aldous Huxley ütles,et "oma koera jaoks on iga inimene Napoleon,sellest siis ka koerte püsiv populaarsus".
Pikka aega on loomade käitumise uurijais tekitanud vastuseisu kujutlus,et loomadel on teadvus ja tunded.Üks teadlane võib sundida vaikima teise,manades esile kardetava tondi:"Miks sa tegeled antropomorfismiga?"Antropomorfism tähendab inimlike omaduste-mõtlemise,tundmise,teadvuse ja motivatsiooni omistamist mitteinimestele.Iga mitteteadlane,kes on elanud loomade seltsis,teab,et koeral vib olla igavja et kassid ja linnud võivad tunda ennast üksikuna ja olla kurvad või õnnetud.
Koerad ei valeta teile,mida nad tunnevad,sest oma tunnetes nad valetada ei suuda.Koer võib teist koera petta,aga ainult tegudega(näiteks,et ta ei näe konti,mille teine on valveta jätnud),mitte tunnetega.Koera tundeeluga seoses pakuvad huvi needki tundmused,mida-nagu näib-koerad ei tunne.Näiteks enesehaletsus.Invaliidistunud koer on täpselt sama õnnelik ja mänguhimuline kui terve koer.Ka terved koerad ei märka teise puuet või siis lihtsalt ei pea seda millekski.Kui erinev inimestest!
Jerome K. Jerome kirjutas raamatus"Laisa mehe laisad mõtted":
"Ja kui me peidame oma näo kätesse ja soovime,et poleks iial sündinudki,siis ei istu nemad sirge seljaga ega tähenda,et me ise oleme selle õnnetuse endale kaela tõmmanud.Nad isegi ei looda,et see oleks meile hoiatuseks.Nemad tulevad ja nühivad oma päid õrnalt meie vastu ja vaatavad oma suurte ja ustavate silmadega otsa,ning need ütlevad sulle:"Kuule,mina olen sul alati olemas.Me lähme koos läbi terve maailma ja oleme alati teineteise kõrval,kas pole nii?"
Lummav koerte puhul on ka see,et neile meeldib olla koer.Nad ei muretse selle pärast,kuidas teised koerad neid tajuvad.Nad ei pea oma elulusti peitma kartuses näida naiivsed,ja et nad ei pelga näida lihtsameelsed,siis pole neil vaja teeslda igavust kui asi neid tegelikult huvitab.
 (allikas:Jeffrey Masson`i raamat"Koerad ei valeta")